fuck off

panin täna koolist poppi
miks minna sinna kuhu
pole vaja kui midagi
targemat on alati teha

llgelt hea selle bändi järgi
tantsida sinuga
prõmmida vastu korteri
ajalehest seina
ja hüüda oh bu bububum
suveootuses kõrvadki vähe paisunud
kõrvaltoas poolkurt vanamees
suitsetab kiiktoolis piipu
dzässmuusikat televiisorist neelab
suitsuna alla kurku sind tahan
praegu endasse haarata merre
kuid tantsime enne veel selle bändi järgi
vibreerivate millimallikate taustal
joonistame seinale joonistame seinale
paljaste jänkude figuure kukume peapidi
madratsite tolmusesse lummusesse

laulusõnad:

a view to infinity

towards the evening's rise
we take a break
the sacred hills are there
i want to wander in their shadows
but everythings so pale
the painting lost its colors
my friends cool gaze
is fixed on my eyes
where's that song we used to sing
that saved the days?
sweet talk and music
in my dreams at night
oh please bring back my love to me
not these fake ideas
the unattainable beloved
still cuts my soul

rfr.
and so i whisper at times
the words from an open book
i't still likes to sleep in my chest
ive tried toooo write in the sand
but some problems they never hide
though i really really try

completely withered branches
all over my neck
i dream by the ancient oak
where we used to play
a distant roar of waves
fades into dark
some sick old melodies
repeating through time
sweet talk and music
in my dreams at night
oh please bring back my love to me
from the nononono shadows
the unattainable beloved
still invades my sould
the unaittable beloved...
still...

cool school

Mu unenäod on viimasel ajal aina sügavamad ja kummalisemad. Võib-olla tuleneb see sellest, et mu enda huvid ja vaade on avardumas.
Igatahes oli täna mu unenäo toimumiskohaks mingi internaatkool, mingi suur kummaline õppeasutus, kus ka pidusid peeti.

Me tegime mingi "toreda" õpetaja juhendamisel midagi isiksusetesti laadset, kus oli antud terve rida mõisteid ja ka pilte (mis jätkusid mõlemal lehe poolel). Nad olid kolmes tulbas ning me pidime valima kaks tulpa ja sealt ühendama kaks mõistet linnukeste lisamise abil. Ma käisin vahepeal juhendajalt küsimas, mis põhimõttel neid ühendama peaks ja ta rääkis mulle vaimustunult virmalistest.
Pärast seda testi, mis mul pooleli jäi, kuna ma aeglane olin, astusin ma oma minakehast välja ja asusin kõrvaltvaatajaks.

Mingi tüüp, kes oli teinud testi ära, tõenäoliselt uimastati ja visati rattale, kus ta ärkas. Seda nimetati mingiks masinaks, kellegi perekonnanimi oli sõna "machine" ees, kuid kahjuks seda ei mäleta. Sõna algas vist tähega S. Sama sõna ja pilt selelst oli ka testis.

Tüüp oli rattale aheldatud ja lähemal vaatlemisel selgus, et see oli suur kell. Kell asus sügavas pimeduses, mille üleval paistis tõenäoliselt avatud uks. Tüüpi keerati selle kella peal ringi ning see oli arvatavasti piinarikas.

Kui ma oma kehasse tagasi jõudsin, oli seal midagi logelemisorgia sarnast. Igasuguseid detaile, mida ma kirjeldamiseks vajalikuks ei pea leidus seal. Seks.

Ma kohtusin seal ruumis aga ühe mustade pikemate juustega "handsome" kutiga, kes tõenäoliselt organiseeris inimesi sellele rattale. Ta kirjeldas jõhkrat protsessi naudinguga, kuidas veri voolab välja, kui inimene on tagurpidi jne. Kõik inimeses muutub teistsuguseks.

Mina avaldasin nördimust, et ta ise sellel rattal käinud oli ja täiesti tagurpidiseks muutunud ning suudlesin ta kaela.

Arvatavasti ärkasin üles. Ja mul polnud hea tunne. Iga krõps korteris ehmatas ja pea on üldse täna mingi ekstrapaistes.

Unine kell 24

Ma nägin millalgi hiljuti unes surnute järve. See oli selline kinnikasvanud, soostunud hall mass, mille puhul teadsid, et igasuguseid saladusi varjavad halvatud ja laibad hõljuvad seal. Samas ei näinud neist ühtegi päriselt. Neist andsid ainult aimu mingid mahajäänud esemed, mis pinnale jäid. Eriti meeles on ajaleheartikkel, mille sisu samuti mälust kustunud.

Mäletan, unes oli ka mu vanaisa, kes tõenäoliselt järvest mulle rääkis. Maailm oli taaskord selline nagu ta mu unenägudes ikka on, suurest maailmalõpusarnasest olukorrast ülekäinu. Äärmiselt raske on mu unenägudes leida rahvamasse, pigem on seal suured metsad, eksitavad teed, kusagil metsa ääres palkmajas elavad kauged sugulased, kes on võõraks jäänud. Seega on nad peaaegu vaenlased.

Samasuguse palkmaja (muuseumi) juures metsas pildistasin ma ühes unenäos kaunist tüdrukut, kuid ärkasin pettunult, sest ühtegi fotot temast alles ei jäänud.

Kõige rahvarohkemad unenäod toimuvad koolihoonetes, kus jagatakse alati mingeid tobedaid ülesandeid, mida ma ei taha vastata. Kooli tähtsus on mu unenägudes ilmselgelt tohutu, kuid vähemalt on teda hakanud asendama rohkem need maailma lõpu unenäod, kus maailm on tühi ja ainult mina ja keegi teine oleme.

UNENÄOMAAILMAD:
kodulinn- muundunud tänavad ja majad, kaubanduskeskus, suured hotellid, muuseum, second-hand pood, Tallinn, pooleldi võõras kortermaja, öine muusikafestival, muundunud grossi pood, raudtee-rongijaam, sadam-laev, lennuk-suurlinn välismaal, postapokalüptiline metsiku looduse maailm - suvelaager, õppeasutused, kooli võimla, ujula, kodu, vanavanemate kodu - taga metsa sees salapaik.

põlved

su põlvede vahelt
leidsin iseenda
kummardumas maailma suu poole
kui lapse kaarjas punased huuled
maasikamaagiliselt lõhnasid nad
lillelise teki all tõusis kuu päiksesse
teise kehasse langes mu mure ja rõõm
nägin su silmades
esmakordselt end olemas |

kõik purunenud inimesed
taganevad linnaväravate ees
sulgub esimene uks sa sured
vaevast sülitada süsteemsusele
oma kastis kükitavale igapäevale

mil leivapalukesi kukub taevast?
mu sündides sa lubasid balletisusse
tugeva seljaga meest hobust kandmas
sain kõõrdis silmadega muti paberkotis
lasin ta vabaks purskkaevudest münte korjama

seosetu tekst raadiost lapsekisaga kattub
aknast kostudes libiseb sisse-v'älja kõrvust
keskpäevane müra viib jalult mu hobuse
linnaväravast ei jõudnud.. ka mind peksti puruks.

Kirjutamisteraapia nr. 1

Täna on veidi unetu olla, ma peaks zombietapmismänge mängima.
Riputasin mõlemasse nagisse ühe äsjapestud soki ja mõtlesin.
Viimase aasta jooksul on mind saatnud ainult pidev võitlus iseendaga.
Ma olen täiesti kaheks lõhestunud isiksus.
Mõtlesin, et kirjutan sellele poolele, kes mu elu ära rikub, ühe kena käki.

tere mustasilmne väike tüdruk miks
mädand käega roostetasid võtme
igaveseks mu puhtasse südamesse

/mu keha on sureva maailma projektsioon/

veel eile seisin trepi all nähes astmel
rõõmust kerra tõmbumas inimest kah
oli asi naermiseks nüüd vaatan tagasi

/dialoog iseendaga võrdub armastus/

oh ootamatu masendus jääks süda
sinuta siis seisma ons vingumiseks
loodud mu hääl kui nii palju haarata muud...

/vihkan võõrast sissetungijat oma kehas/

igal sellisel päeval kinnitan endale:
see pole mina, see pole mina.