Unine kell 24

Ma nägin millalgi hiljuti unes surnute järve. See oli selline kinnikasvanud, soostunud hall mass, mille puhul teadsid, et igasuguseid saladusi varjavad halvatud ja laibad hõljuvad seal. Samas ei näinud neist ühtegi päriselt. Neist andsid ainult aimu mingid mahajäänud esemed, mis pinnale jäid. Eriti meeles on ajaleheartikkel, mille sisu samuti mälust kustunud.

Mäletan, unes oli ka mu vanaisa, kes tõenäoliselt järvest mulle rääkis. Maailm oli taaskord selline nagu ta mu unenägudes ikka on, suurest maailmalõpusarnasest olukorrast ülekäinu. Äärmiselt raske on mu unenägudes leida rahvamasse, pigem on seal suured metsad, eksitavad teed, kusagil metsa ääres palkmajas elavad kauged sugulased, kes on võõraks jäänud. Seega on nad peaaegu vaenlased.

Samasuguse palkmaja (muuseumi) juures metsas pildistasin ma ühes unenäos kaunist tüdrukut, kuid ärkasin pettunult, sest ühtegi fotot temast alles ei jäänud.

Kõige rahvarohkemad unenäod toimuvad koolihoonetes, kus jagatakse alati mingeid tobedaid ülesandeid, mida ma ei taha vastata. Kooli tähtsus on mu unenägudes ilmselgelt tohutu, kuid vähemalt on teda hakanud asendama rohkem need maailma lõpu unenäod, kus maailm on tühi ja ainult mina ja keegi teine oleme.

UNENÄOMAAILMAD:
kodulinn- muundunud tänavad ja majad, kaubanduskeskus, suured hotellid, muuseum, second-hand pood, Tallinn, pooleldi võõras kortermaja, öine muusikafestival, muundunud grossi pood, raudtee-rongijaam, sadam-laev, lennuk-suurlinn välismaal, postapokalüptiline metsiku looduse maailm - suvelaager, õppeasutused, kooli võimla, ujula, kodu, vanavanemate kodu - taga metsa sees salapaik.