põlved

su põlvede vahelt
leidsin iseenda
kummardumas maailma suu poole
kui lapse kaarjas punased huuled
maasikamaagiliselt lõhnasid nad
lillelise teki all tõusis kuu päiksesse
teise kehasse langes mu mure ja rõõm
nägin su silmades
esmakordselt end olemas |

kõik purunenud inimesed
taganevad linnaväravate ees
sulgub esimene uks sa sured
vaevast sülitada süsteemsusele
oma kastis kükitavale igapäevale

mil leivapalukesi kukub taevast?
mu sündides sa lubasid balletisusse
tugeva seljaga meest hobust kandmas
sain kõõrdis silmadega muti paberkotis
lasin ta vabaks purskkaevudest münte korjama

seosetu tekst raadiost lapsekisaga kattub
aknast kostudes libiseb sisse-v'älja kõrvust
keskpäevane müra viib jalult mu hobuse
linnaväravast ei jõudnud.. ka mind peksti puruks.